Mida šokeerivat ning ekstreemset Ida-Virumaal leidub? Miks on Ida-Virumaa endiselt venekeelne ja venemeelne? Millist nõukanostalgiat Ida-Virumaal säilitatakse ja au sees hoitakse? Kui hävitavalt mõjub põlevkivi kaevandamine Ida-Virumaale? Millised on tänapäeva Ida-Virumaa varjuküljed?
Giidituuri käigus tutvustame Ida-Virumaa šokeerivaid, nõukanostalgilisi ja venemeelseid ning -keelseid paikasid, käies kohtades, kuhu tavaturistid ei pruugi iseseisvalt kunagi sattuda.
Põlevkivitööstuse poolt lagastatud loodus. Surnud metsad ja elutud fenoolisood. Neoonvärvides mürgised ning saastatud keemiajärved. Vulkaanilikult põlevad tuhamäed, kopse kriipiv õhk ja silmi riivav reostus.
Lagunevad kummituslinnad oma hüljatud ja apokalüptiliste hoonetega, mille meeleheitel elanikud on pagenud parema elu otsinguile ning kus praegu vaid tuul varemeil vihiseb ja viimased allesjäänud asukad oma elupäevi lootusetult lõpule saadavad.
Nõukogude Liidu esimese tuumapommi sünnikodu – ala, kust kaevandati esimese nõukogude massihävitusrelva purustav materjal. Tänapäevalgi leidub siin radioaktiivseid jäätmeid sedavõrd palju, et tõsisem katastroof muudaks Läänemere ning rannikualad aastatuhandeteks elamiskõlbmatuks.
Teise Maailmasõja verised lahingupaigad ning võitjate memoriaalid ja monumendid, mis uhkelt ja puutumatult kuulutavad fašistliku Eesti alistamist ning kus Georgi lindikesed erksalt tuules lehvivad.
1944. aastal Eestist üle rullunud sõjatehnika mälestusmärgid – tankid ja suurtükitorud ülejäänud Eesti poole sihitud. Seda kõike kinnistamas Eesti viimane Lenini ausammas, käega idast tõusvat valgust suunates.
Venestamispoliitika raudsed kantsid läbi sajandite – Kuremäe klooster, Kohtla-Järve linnavalitsus. Stalinistlikud linnaosad ja monoasulad, kus endisaegne hiilgus lagunemas, seintelt krohv murenemas, bareljeefidelt tükid pudenemas. Ent sellest hoolimata kõrguvad hoonete vahel ausambad töölisklassi võitmatusele.
Ehedaid vene külasid meenutavad datšarajoonid, kus potisinised on nii majad kui värvitriip trikolooril. Ainult et sinimustvalge asemel lehvivad seal valgesinipunased lipud ning madrusesärkides tüübid aedades tekitavad Krimmis viibimise tunde.
Üheksakümnendate maffiasõdade märgilisemad paigad – kohad, kuhu maeti tapetud maffiasõdureid, korrumpeerunud poliitikutele ette jäänud ning elusalt uputatud ärimehe märg haud, õhku lastud omavalitsushooned, kümneid kurjategijaid neelanud kaevandusšahtid.
Pronksiööga kultusliku staatuse omandanud kohalikud Aljošad, mille juurde nõukogude pühade ja tähtpäevade aegu punaste nelkide mered tekivad. Kontrastiks neile Pronksiööl vandaalide ja purustajate ohvriks langenud eestimeelsed mälestusmärgid ja ausambad.
Getostunud linnaosad ja nurgatagused narkourkad, kaubandus- ning toitlustusasutused, kus eesti keelt ei kuule ning menüüde grammatika kulmu kergitama paneb.
Õnnetute vanurite viimne puhkepaik porisel heinamaal, hauad märgistamata, ristid viltu või pikali, malts kõikjal vohamas.
Nõukaaega eksponeerivad mitmed muuseumid ja väljapanekud – samas võiks terve Ida-Virumaa pretendeerida nõukogude aja muuseumi tiitlile.
Kõiki neid šokeerivaid ja Ida-Virumaale omaseid vaateid vürtsitavad omakorda giidi kirjeldused kohalikust elust-olust, kogemused lapsepõlvest tänapäevani, lisaks ohtralt linnalegende, vandenõuteooriaid ning salapäraseid teemasid, mis Ida-Virumaaga seotud.
